.jpg){kind=logo}
Kas oled kogenud olukorda, kus silmaga nähtav tundub täiesti uskumatuna. Näiteks vaadeldes mingit pilti avastad end nägemast midagi, mida seal justkui enne polnud? Või, kogedes mingit ootamatut olukorda, annab aju Sulle tagasisideks "nägemuse", mis ei tundu kuidagi võimalik olevat.
See on põnev ja samas ka segadusse ajav.
Pane end proovile!
Vaata ükshaaval neid pilte. Mida näed?
1. Cofferi illusioon
2. Mask of Love (armastuse mask)
Esimese pildi puhul nägid tõenäoliselt esmalt ristkülikukukujulisi uksepaneele või kõrghoone fassaadil olevaid aknaid. Kui jäid aga pisut kauemaks pilti uurima, andis aju Sulle hoopis teistsuguse kujutuse - 16-ne ringi kogemuse.
Cofferi illusioon mängib tõsiasjaga, et meie visuaalne aju on tugevalt seotud objekti tuvastamisele. Nn "pikslid" on rühmitatud servade ja kontuuride, kujundite ja lõpuks objektide moodustamiseks. Mõnikord, nagu Cofferi illusiooniski, puudub aga see õige rühmitus, sest pilt on oma olemuselt mitmetähenduslik. Enamiku inimeste jaoks domineerib esialgu ristkülikuteks rühmitamine. Põhjuseks võib olla asjaolu, et ristkülikud on meie igapäevases keskkonnas sageli levinumad kui ringid ja seetõttu eelistab aju sellist rühmitamist.
Mida nägid teiselt pildilt? Mis hetkel avastasid, et maskil on tegelikult kaks inimest? Ka selle pildi puhul toimib tegelikult illusioon sarnaselt – pildil olevaid kontuure saab grupeerida kahel erineval viisil ning taas on meie ajul raske otsustada, kumba valida. Erinevus esimese illusiooniga on sel korral aga selles, et mõne inimese jaoks ei kipu kumbki rühmitus domineerima.
Armastuse maski puhul toimib nn. pööramine, mis on visuaalse aju jaoks huvitav viis mitmetähenduslikkusega toimetulemiseks. Teistel ajuosadel on mehhanismid, mis keskmistavad mitmetähenduslikku teavet või valivad lihtsalt kõige tõenäolisema esituse ja ignoreerivad kõiki alternatiive. Pööramine annab ühtset teavet selle kohta, milline pilt võiks olla ja mida võib olla kasulik teada välise maailmaga suhtlemiseks.
Mida optiline illusioon meile õpetab?
Optilised illusioonid õpetavad meile, kuidas meie silmad ja aju koos töötavad, et näha ja mõista. Elame kolmemõõtmelises maailmas, nii et meie aju saab vihjeid sügavuse, varjutuse, valgustuse ja asendi kohta, et aidata teil nähtut tõlgendada. Kuid kui vaatame kahemõõtmelist pilti, võib teie aju petta, sest see ei saa samu vihjeid.
Parimad optilised illusioonid seavad kahtluse alla meie reaalsustaju: see, mis hetkel tõene tundub, võib osutuda valeks. Kui anname endale väljakutse edasi mõelda, mõistame, et teabel – nagu visuaalne sisend – pole üldse mingit tähendust. See aga, mida me teabega teeme, annab sellele tähenduse.
Meie aju on arenenud tuvastama mustreid, luues seoseid reaalse maailmaga suheldes. See on ellujäämisinstinkt.
"Aju ei arenenud tegelikult selleks, et näha maailma sellisena, nagu see on... Aju on arenenud selleks, et näha maailma, mida on kasulik näha." Dr. Beau Lotto (neuroteadlane)
Meie aju määratleb ja kalibreerib pidevalt "normi" igas visuaalses olukorras. Kui visuaalne olukord erineb sellest, mida meie aju tunneb "normina", on optilised illusioonid meie aju reaktsioonide tulemus ebanormaalsetele visuaalsetele kogemustele. Teisisõnu, meie aju "näitleb" ja jõuab näiliselt "sobimatuteni" tõlgendusteni.
Meie aju on arenenud säilitama varasemate sensoorsete kogemuste põhjal reeglistikku selle kohta, kuidas objektid peaksid välja nägema/tundma/lõhnama. Me näeme füüsilist maailma vastavalt sellele, kuidas meie aju korraldab selle elemente, nagu kujundid, suurused, värvid, ruumilised suhted. Optilised illusioonid tekivad siis, kui meie aju ja silmad püüavad üksteisega lihtsas keeles rääkida, kuid tõlgendus läheb veidi segamini. Enamasti pole see probleem ja meie aju suudab aru saada, mida silmad räägivad. Apelsini värv, tooli suurus, kui kaugel uks on – meie aju teab seda, sest silmad ütlesid seda lihtsas keeles.
Kuid meie aju peab ka "lünki täitma", mis tähendab, et ta peab tegema mõningaid oletusi silmadelt saadud lihtsate vihjete põhjal. Enamasti on need oletused õiged. Mõnikord aga arvab aju valesti.
Aga kuidas ja miks?
Paljud teadlased on aastaid kõvasti tööd teinud, püüdes mõista, kuidas optilised illusioonid toimivad. Kuid tõde on see, et paljudel juhtudel ei tea me ikka veel täpselt, kuidas meie aju ja silmad nende illusioonide loomiseks koos töötavad.
Teame, et teave, mida meie silmad koguvad, läbib ajju jõudes pika ja keerulise teekonna. Osa segadust juhtub selle teekonna alguses. Muid optilisi illusioone saab seletada ainult tõeliselt keeruliste protsessidega selle teekonna lõpus. Üldiselt, mida kaugemal need "segadused" tekivad, seda vähem kipuvad teadlased teadma, kuidas need täpselt juhtuvad.
Mida teadus teab?
Enne, kui lugemist jätkad, väike vahepeatus. Vaata seda pilti. Mida sel korral näed?
See, mida me näeme, on konstrueeritud meie aju poolt.
Enamasti vastab meie aju loodud lugu tegelikule füüsilisele maailmale, kuid mitte alati. Meie aju painutab alateadlikult ka meie reaalsustaju, et see vastaks meie soovidele või ootustele. Ja täidab lüngad meie varasemaid kogemusi kasutades. Kõik see võib meid kallutada.
"On oluline mõista, et me ei näe reaalsust. Me näeme lugu, mis meie jaoks luuakse" Patrick Cavanah (Dartmouthi kolledži teadusprofessor, neuroteadlane)
Kui teadus ütleb meile, et meie aju koostab reaalsusest "lugu", siis kas me ei peaks olema uudishimulikud ja isegi otsima vastuseid, kuidas võib see reaalsus olla vale?
See ei tähenda kahtlemist kõiges, mis tuleb läbi meie meelte. See on meie pimealade otsimine eesmärgiga saada paremaks mõtlejaks. See võib aidata ka empaatiavõimet. Kui teised inimesed tajuvad tegelikkust valesti, ei pruugi me nende tõlgendusega nõustuda, kuid saame aru, kust see tuleb. Sellele väljakutsele lähenemiseks aitab teadmine, et aju räägib meile lugusid kõige väiksematest asjadest, mida me tajume, nagu näiteks objektide liikumine. Kuid see jutustab meile ka lugusid kõige keerulisematest asjadest, mille peale me mõtleme, luues inimeste kohta oletusi ja muid sotsiaalseid eelarvamusi.
Oluliseks uurimisteemaks on illusioonide teema seetõttu, et lood, mida meie aju meile reaalsusest räägib, on äärmiselt veenvad. isegi, kui need on valed.
Miks me näeme lugu maailmast? Lugu ja mitte tegelikku asja? Mitte sellepärast, et evolutsioon oleks meie meeled vigaseks muutnud. See on tegelikult kohanemine. Kaasa mängib ka meie sensoorne süsteem. Selle väike saladus seisneb selles, et see on aeglane. See ei puuduta seda, mis praegu toimub, vaid seda, mis toimus 50 millisekundit tagasi. Nägemise puhul sadu millisekundeid tagasi. Seega, kui tugineksime ainult sellele vananenud teabele, oleksime vähem koordineeritud ja tõenäoliselt saaksime sagedamini haiget. Näiteks, pallimängus palliga pihta saades. Õnneks ennustab aju palli liikumistee enne, kui see juhtub.
"Meie ajule meeldib ennustada nii palju kui võimalik ja seejärel kasutada oma meeli, et kurssi parandada, kui ennustused lähevad valesti" Adam Hantman (Howard Hughesi meditsiiniinstituut, neuroteadlane)
See kehtib ka suure osa meie teadliku kogemuse kohta. Lood, mida meie aju räägib, on mõjutatud elukogemusest.
Miks on see oluline?
Miks on illusioonide uurimine oluline? Mis tähtsust on sellel, kui üks inimene näeb pildil üht infot ja teine teist? Kuidas see puutub meie igapäevaelusse ja töistesse tegemistesse?
Teadlased usuvad, et samad põhiprotsessid on paljude, meie keerukamate tajude ja mõtete aluseks. Neuroteadus võib aidata selgitada meie kultuuri ja poliitika kangekaelset polariseerumist ning seda, miks oleme nii altid motiveeritud arutluskäikudele.
Mõnikord, eriti kui saadav teave on ebaselge, näeme seda, mida tahame näha. Teadlased on leidnud, et isegi väikesed hüved võivad muuta seda, kuidas inimesed esemeid tajuvad.
Üks näide sotsiaalpsühholoogi ja New Yorgi ülikooli psühholoogia dotsendi Emily Balceti uuringukogemusest: uuringus osalejatel paluti vaadata videot, kus toimus intsident politsei ja tsiviilisiku vahel, ja pöörata tähelepanu ametnikule või tsiviilisikule (olenevalt nende varasemast kogemusest õiguskaitseorganitega ja videol olevast isikust, kellega nad end lähemalt tuvastasid). See juhis muutis seda, mida nende silmad nägid ja viis nad erineva arusaamiseni tüli olemusest.
"Me ei saa ajust täielikult eemaldada eelarvamusi. Me ei saa muuta tõsiasja, et oleme kõik erinevates maailmades üles kasvanud, kuid võime julgustada inimesi kuulama teisi vaatenurki ja olema uudishimulikud nende endi tõesuse suhtes" Emily Balcetis
Mõnes mõttes võime pidada eelarvamust sotsiaalseks illusiooniks. "Kui pilt, sündmus või mõni muu stiimul pole täiesti selge, täidame lüngad oma eelarvamuste või eeldustega. Ja kuna meil on erinevad eeltingimused, põhjustab see kõnealuse pildi või sündmuse osas lahkarvamusi. Me näeme seda ka kõikjal ühiskonnas" (Pascal Wallisch, New Yorgi ülikooli neuroteadlane).
Millises eelarvamuses oled Sina kinni?
Kui hästi oskad näha, kuulata ja mõista teiste inimeste vaatenurki?
Mida näed ja loed välja nendelt piltidelt?
Tarka ja teadlikku (sise)maailma uurimist Sulle soovides
Malle Lutsoja
Koolitaja, nõustaja
Loe teema kohta ka siit (inglise keeles):